1944

Aeg on jälle nähtamatult edasi liikunud ning ise tundmata, jätnud endasse tegelikult selle aja jooksul nii palju emotsioone ning jälgi. Päeva lõppedes on tunne, et ei olegi midagi asjalikku teinud, kuid kui lõpuks vaatad tervikut, leiad, et nii paljugi on juhtunud. Ja kui mitte sündmuste poolest, siis kasvõi iseenda mõtete arengut oled märganud. Noh, asi on ju seegi.

Teate, ma ei tea, kuidas teie usute kogu siin elus toimuvat, kuid mina ei ole vist kogu oma elu jooksul olnud nii rahul ja rõõmus, kui nüüd, kui ma enda arvates olen leidnud vähemalt ühe komponendi siin elus üles, mis asjad toimima paneb. Nimelt ma ei tea, kuidas te suhtute mõtetesse ja usute selle jõusse, aga mina näiteks ei oskaks enam siiramini uskudagi sellesse, et kõik mida ma mõtlen, võib saada teoks, kui ma oma mõtteid ka ise usun. Ja uitmõtted, mis pähe kargavad, on olulised ja tuleb neid tähele panna. Viimasel ajal ma aina tihedamini leian end märkamast, et kõik asjad mu umber toimuvadki nii, nagu ma neid mõelnud olen. Ja kujutage ette, et teil toimubki täpselt selline elu, nagu te ette kujutate. On ju nagu unistuses elamine! Ja kui on asjad, mida ma olen soovinud ja mis tundub südames õige olevat, kuid milles ma mingil teadmata põhjusel kahtlen, saadab elu mu teele nii palju imelisi märke sellest, et see, mida ma teen või tegema peaksin, on õige. Ja siis ma saan sealt julgust ja kinnitust, et ma võin teha neid asju, mida ma tahan küll teha, kuid pisut nagu kardan.

Ja siis on need asjad, mida sa soovid, kuid ei juhtu. Siis ei tohi uskumist kaotada ja mõelda, et elu on mõttetu pask, vaid kogu selle usupuntra juures olen mina veendumusel, et kõik mis juhtub, peabki juhtuma. Kui mulle ei ole ette määratud miljoni euro lotovõitu just praegu ja kuuma cosmo-kutti päevitunud sikspäkkiga, siis järelikult ei ole kas mina selleks VEEL valmis või see ei ole mu elus ette määratud. Ja tegelikult ka sellele teooriale olen ma ise tõestust saanud, sest oli minul aastakene tagasi üks suur-suur soov, mille täitumist ma lootsin ja tegin kõikvõimalikud sammud sinnapoole, kuid kui ma praegu siin istun ja seda kirjutan, mõtlen ma ainult, kui rumal ma olin, sest ma ei oleks kohe kindlasti ise olnud valmis oma unistust kätte saama. Ma oleks selle asja, nagu väikene laps, ilmselt üsna pea ära rikkunud. Seega usun ma ka sellesse, et kõik tuleb siis, kui on õige aeg. Ja tegelikult võiks ju filosofeerida veel teemal, mis asi see "aeg" üldse on, aga see läheks ilmselt üsna sügavaks, eriti veel arvestades asjaolu, et ma alustasin oma sissekannet just sellesama teemaga. See läheks vastuollu.

Kuid mida ma teile õelda tahan- isegi kui te ei usu sõnakesti seda, mida ma siin kirjutasin ja pugistate omaette naerda, siis lihtsalt- katseeksitusmeetodil, ilma, et teil midagi kaotada oleks, mõelge midagi. Näiteks soovige midagi väikest, mida te tahaksite, aga te ei ole päris kindel, et see juhtuda saaks. No näiteks mõelge ja soovige, et teie ema ostaks teile selle nädala jooksul suvalisel päeval täiesti ise üllatusmuna (ma võtsin üllatusmuna, sest see on nii lihtne aga samas suvaline asi, mida minu vanemad küll koju niisama ei tooks). Ja siis mõelgegi ja kui te saate, uskuge sellesse ka natukene. Ja siis laske sel mõttel minna. Ärge enam teda üleliia meelde tuletage ja vaadake- äkki elu toobki teile sel nädalal ühe üllatusmuna.
Või üks hommiku kooli minnes mõelge, et järgmine auto on näiteks punast värvi, mida te näete. Ja kui te selliste pisiasjadega alustate, siis äkki leiate ka mingit pisukest uskumist sellest.

Mina näiteks ootasin täna hommikul viisteistminutit all, kuni mulle järgi tuldaks, kuigi õeldi, et ollakse kümne minuti pärast all. Kui ma olin kahte sinist autot näinud, ütlesin, et järgmine sinine auto mis tuleb, on minu auto. Ja noh, oligi. Ning kui ma täna mõtlesin, et kas ma julgen ühte asja küsida ühe inimese käest või mitte, saatis elu mulle päris naljaka märgi, kus nii minu kui selle inimese nimi oli täiesti juhuslikus järjekorras mitmete seas järjestikku sattunud. Pugistasin naerda ning küsisin oma küsimuse. Sellest sai edasi vestlus. No jess!

Ma loodan, et kui te seda ehk pisukegi praktiseerite, siis te saate ka ilusaid tulemusi! :) Noh, enda elu läheb lihtsalt toredamaks, kui hakkad märke nägema, mis elu edasi suunavad. Võib-olla võib ka väita, et inimesed ise kujundavad neid ja näevad asju seal, kus nad näha tahavad aga noh. Ma olen teises leeris- ma seda ei usu. Aga samas mul ei ole midagi nende vastu, kes usuvad :) Eks neilgi ole omad tõepõhjad all!

Pildid on tehtud siis, kui me käisime ühel ilusal päeval taaskord oma seltskonnaga Pärnumaal tuhantüheksasadaüheksakümmendüheksat vaatamas. Kes veel näinud ei ole, minge kaege kindlasti! Minule väga meeldis ja Kaspar Velberg on juba nõnda nägus mees, et juba seepärast tasub vaatama minna!
Pai, olge tublid!

(kui muidu teil on ka mõni lookene jagada, kus midagi sellist, mida te mõelnud olete, on täide läinud ja tajute seda mõne aja pärast, siis jagage minuga ka lugusi! Või üleüldse te võite midagi õelda üle pika aja- pole teist ammu midagi kuulnud!)