IRELAND I

Willy Moon - My Girl

Mul on häbi. Päriselt ka on ja selle juurde lisandub veel mingisugune ports kahjutunnet. Kunagi kui ma seda blogi alustasin, lootsin ja ootasin nii väga, kuidas siin on rohkem kui kümme lugejat ning et ma saaksin siia postitada enda igasuguseid mõtteid ja uit ideid, mis mu pea genereerib. Nüüd, kui te olete mulle selle võimaluse andnud ning truult mind jälgite, olen mina lihtsalt lohh ning ei kirjuta siia tükk aega midagi. 2013 aasta statistika on postituste sissekannete poolest üsna nutune. Kuus nii umbes 1-2 postitust maksimaalselt. Ja ma arvan, et igas selles postituses ma luban ja väidan iseendale, kuidas ma siia aina rohkem ja tihedamini kirjutama hakkan. Enesepettus missugune. Ideaalis oleks see jaa imetore, kui ma seda päriselt ka teha suudaksin aga... oeh. Mul on mõtteid mida ja kuidas aga teostuseks läheb veidi kauem aega. Aga ikkagi. I can do that one day.

Igatähes, viimati ma mainisin teile seda, kuidas ma kohe peagi lähen Iirimaale ning seal nädal aega hästi palju pilte teen. Jaaa, tegin. Aga kusjuures vähem, kui ma arvasin. Kuid siiski saate selle tripi pilte kahes osas. Ühesse postitusse panna neid oleks liiga palju. Alustan sellest, miks ma sinna läksin, sest tagasitulles olen saanud seda küsimust umbes sama palju kuulda, kui seda, kuidas seal oli, milleni ma samuti jõuan.
Nimelt. Ma arvan, sest nii ma vähemalt mäletan, et umbes seitsmendast või kaheksandast klassist saadik ma armusin ära paikadesse, maailma, igasugustesse erinevatesse paikadesse. Noh, teate küll. Tumblris käite ringi ja iga kolmanda rändoomse pildi peale on peale kirjutatud, et "Kogu hetki, mitte asju" ja "Reisi ilma hirmuta" ja "Avasta maailma" ja igast sellist diip šitti. Igatähes. Ära ma sellesse asja armusin ning hakkasingi ette kujutama, kuidas minagi üks päev erinevates paikades kolan ning kujutasin seda nii elavalt ette. Igasugused reisiartiklid ja raamatud olid kuidagi nii maagilised ning võimsad. Mingisugune aukartus oli nende ees..

Sellest inspireerituna hakkasin isegi kohalikku lehte kirjutama artikleid inimestest, kes olid või on välismaal käinud/elanud ning kuidas nemad sealsest eluolust rääkisid. Seega. Kiindusin sellesse teemasse täielikult. Aga nagu ikka ning nagu praegugi, ei olnud ma ainukene, sest reisimine on selliseks ülemaailmseks teemaks saanud, kus iga teismeline unistab wanderlustist ja niiedasi. Ning ma olen väga õnnelik selle kõige üle, sest on hea tõdeda, et on ning samuti ja juurde tekkimas inimesi, kes näevad oma mätaste otsast kaugemale ning ei piirdu ainult sellega, et elada, et töötada. Seega. Häirima hakkas mind aga see, et ma ainult suutsin rääkida ning unistada sellest, kuidas ma nüüd lähen ja olen ja kuhu lähen ning kuidas mida teen. Ühel hetkel ma lihtsalt väsisin lennupiletite vaatamisest ning ühel juulikuu öösel oma toas istudes ma taipasin, et ma olin just oma järjekordselt tsekin-lennupileteid-üle reidil broneerinud ära ühe otsa pileti Iirimaale. Mis ja kuidas edasi saab- ma ei teadnud. Ma teadsin ainult seda, et 19.oktoobril kell 15:20 lennule on mul olemas koht lennukis, mis sõidab Dublinisse. Sellest piisas.

Edasi hakkasin läbi kammima sealseid inimesi, kes seal maal elavad. Mul on vedanud selles osas, et mul on peaaegu igas Euroopa ning mõnelt poolt ka väljaspool EL mõned inimesed igas riigis, kes on kas minu sõbrad või sellised inimesed, kellega iga kuu paar korda räägid, et kursis oleksid, kuidas ikka läheb. Igatähes, niimoodi hakkaski kogu minu reisi planeerimine, kuivõrd seda niimoodi nimetada saab, pihta. Otsisin endale inimesi, kes mind hostida saavad, sest kuna minu reisimine ja ringi käimine on pea alati minu enda raha eest, siis viimane asi millele ma kulutada tahtsin (ning edaspidi tahan) on majutus- kuna ma reisil viibin minimaalselt paigas, kus ma ööbin, siis seega ei ole mu katusealuline mulle pea üldse oluline. Vähemalt, et ta olemas oleks. Ühel hetkel olid needki olemas ning üks päev augustikuus ostsin endale tagasilennu pileti samuti ära.

Teiseks asjaks... või ma ei tea mitmendaks, olen ma alati kujutanud ette enda ringi reisimist üksi. Mulle meeldib käia üksi ringi, et.. teha seda, mida ma ise tahan. Lisaks sellele on üksi ringi reisimisel hästi palju võimalusi. Esimeseks ja kõige olulisemaks pean ma seda, et üksi olles kohtud ja suurema tõenäosusega palju rohkemate inimestega! Ja sellelt reisilt sain ma sellele faktile sajaprotsendilist tõestust. Kuid ma räägin sellest järgmises postituses.
Lisaks sellele, kui sa üksi ringi tripid, arened sa ise edasi, saad iseenda võimetest aru, probleemides ei ole sul kellegi peale toetuda, peale iseenda ja.. kuidagi arenemise protsess käib ja liigub palju kiiremini. Lisaks sellele arvan, et ma olen üsna üksik inimene. Inimeste juures on hea, aga üksi on niisamuti. Seepärast alustasingi ja suure tõenäosusega ka jätkan enda üksi ringi käimist. Oleneb muidugi ka reisi sihtkohast.

19.ndal saatis mind lennu peale minu armas sõbranna Miina-Meeri (kes mind sealt ka pärast ära korjas.) Peale niiumbes kolme tunnist lendu maandusin ma Dublinis, kus ma kiirelt kappasin bussi peale, et edasi sõita linnast välja Wicklowi, kus on iiiiiiiiiiimeline maastik ning loodus! Praegusedki pildid on peaaegu kõik seal tehtud ning need on ilmselt ka minu reisi ühed eredamad mälestused. Ma olen alati pidanud ennast rohkem looduse,- kui linnainimeseks ja seegi kord sain ma sellele suurelt tõestust. Terve nädala aja jooksul külastasin ma neli päeva Wicklowi ning kolm päeva Dublinit. Kaasas kandsin ma alati oma kaamerat, märkmikut ning ipodi. Kõigest sellest ma räägin täpsemalt järgmises postituses, kus ja kuidas ma käisin. Seega selle nädala saab kokku võtta kahe küsimusega - miks ma läksin ja mis ma tegin. Esimesele on vastatud, teisele vastan samuti peagi!
Ma filmisin ka reisil ja seda vaate allpool vaadata piltidele lisaks! :)