SEPTEMBER

King Charles - Love Lust


Ma kirjutan seda postitust praegu bussiga sõites. Ma arvan, et see esimene lause on ideaalne sissejuhatus minu järgnevatele lausetele ning ideaalne põhjendus minu järgmistele väidetele. Alustuseks ütlen aga seda, et kellegil bussis on lillat värvi taskurätikud ja need lõhnavad niiii hästi. Kui te ei tea, millest ma räägin, minge lähimasse poodi ja nuusutage kõiki lillades pakendites olevaid nuuskamisrätte. Ma arvan, et ainult ühed lõhnavad nii hästi ja intensiivselt, kui need, millest ma räägin ja mina mo nina haisab. Mmm..

Aga miks see esimene lause, et ma bussiga sõites seda kirjutan, nõnda hästi siia mätsib, on seepärast, et see on taaskord põhjuseks, miks ma pole väga ammu siia taaskord sattunud. Ma mõtlen ja külastan seda lehte siin küll iga päev ning unistan, kuidas ma siia palju rohkem ja palju tihedamini kirjutaksin, kuid miskipärast ei juhtu ikkagi kunagi nii. Noh, mõndedel kordadel, kuid neid on tunduvalt vähem. Kuigi kool on juba alanud, olen mina ikkagi tihti teel. Kuigi väikeste kitsenduste tõttu, mida tegema pidin, tunduvalt vähem küll, kuid siiski. Eelmine nädal ma tulin pealinnast, see nädal, ehk praegu, sõidan sinna jälle tagasi. Ja nii peagi jälle.. ja siis jälle ja jälle. Ja kuigi ma olengi suure aja niimoodi ringi trippinud, ei häiri see mind enam sellegi poolest. Õnneks(või kahjuks) saan ma ikkagi olla ühenduses ja teel olles ning see annabki mulle praegu võimaluse siia kirjutada- oma retsentsiooni ning kirjandi kirjutasin ma juba bussis valmis. Nüüd jäi aega ka selle jaoks.

Piltidega olen veidi lohh olnud, sest näiteks selle teksti all ning üleval on paar Positivuse, s.t et juulikuu pilti. Siis üks siin kusagil on näiteks eelmisest talvest jaa... Oeh. Ma kammisin need pildid ülesse, kui suures arvutis ükspäev kodus olin ning seda oma sajamiljonist pildist tühjaks tegin. Noh, tühjaks ei teinud, aga tühjendasin. Ja siis leidsin ka pildid.
(vahemärkusena küsin, et kas ma olen ainus inimene, kellel bussis olles aju sheigib, kui buss väriseb ja väärakalt sõidab? Mu aju kõik väriseb ja tunne on, nagu see loksuks ülevalealla- ülevalealla. Ja see on suht disturbing.
Praegu sõidan taas Tallinna poole, et esiteks paari tunni pärast Eesti-Holland mängule kaasa elada.

Seejärel homme hängin üksi tuhandes pealinna kohas ringi ning ilmselt saan ka väikesele fotoshuudile minna. Ma tahaksin sellest palju pikemalt rääkida, sest see on midagi hästi suurt ja midagi õudsalt lahedat minu enda jaoks, aga ma ei tea, kas ma tohin sellest nõnda valjusti rääkida....

Ja tegelikult ega ma ei tea, kui kiiresti ma siia järgmine kord uuesti satun, sest kiired ajad on tulemas. Esiteks on vähem kui kuu aja pärast, nimelt 2.oktoobril minu kaheksateistkümnes sünnipäev, kus ma täitsa ametlikult astun täiskasvanute hulka. Mitte, et ma ennast mingi numbrilise vanusega üldse tunneks või end niimoodi kuidagi võrdleks or something, aga ikkagi. Erinevalt aga nendest massidest ja hordidest, kes oma täisealise ikka jõudmist tähistavad meeletu mõllu ja peoga, kuhu nad kutsuvad kogu oma sõbrad ja sõprade sõprade sõbrad, teen ma hoopis hästi suure kingituse iseendale. Kingituse, mida ma õudsalt nüüd ootan. Äkki mul veab ja ma saan enda paar toredat matsi kutsuda mõnele armsale istumisele koos endaga, kuid nn. pidu pean ma vaid iseendaga.

Nimelt ma küll kahtlesin ja mõtlesin ning natukene isegi otsisin ja rääkisin juba kohtade suhtes, kus oma sünnipäeva pidada, kuid samal ajal mõlkus mul kusagil ajusopis minu pikaajaline unistus, mis kujutab endast seda, et mul on asi nimega vabadus, vahend nimega raha ning minaise ning ma saan üksi ringi reisida ning uusi paiku näha. Ma avastasin end üha tihedamalt lennupileteid uurimast ning uusi paiku avastamas ning äkki.. ühel öösel, istudes oma voodis, taipasin, et ma olin just lennupileti ära ostnud. Seda tehes ma olin seda endale muidugi teadvustanud, kuid kui ma arvasin, et ma pean iseendaga veidi pikemat arutelu teemal, et sõpradehordid või esimene üksi reis, siis otsustus see kuidagi väga kiiresti ära. Mul oli olemas üheotsa lennupilet Iirimaale...

Seega täitsingi ma äkki ühel öösel ära oma suure unistuse, hakata avastama uusi maid. Ma olen sellest nii kaua unistanud, selle peale mõelnud ning seda oma mõtetes läbi mänginud. Ja äkki mul on olemas pilet, kindlaks kuupäevaks ning kellaajaks. Seega, üheksateistkümnendal oktoobril istun ma juba lennukis ning ilmselt hakkan üsna pea õhku tõusma, et seejärel maanduda maal, kus ma kunagi käinud ei ole. Vaid piltidel selle kauni riigi loodust näinud ning sellepeale paar pisarat poetanud. Nüüd aga lähen ja näen! Ma elan seal need kümme päeva kilomeetreid eemal Dublinist, nimelt Wicklowis. Minu majataguseks on mäed ning hingematvalt ilus loodus. Ning ma tean, et sellest kõigest tuleb midagi väga-väga head. Sest ma tean, et mul on koolis ees ootamas üks raske ning keeruline aasta ning seepärast see ongi üheks heaks vahepeatuseks, et suveni seejärel tugevalt vastu pidada! Ma lähen taas ja rahuldan oma reisijanu. Siis suudan uuesti paar hetke paigal püsida.

Seega. Ma loodan, et teie ei unusta mind sellegi poolest ära, et ma oma suure ajanappuse tõttu siia aina vähem kahjuks satun. Ma alati mõtlen, et ma peaksin tegema mingeid nn. sutsakaid, kuid seejärel ma ei tea, millest need olla võiksid. Millest või kellest ma teile rääkida saaksin ning keda või mida teile näidata. Ma ei taha kirjutada teksti, mis maitsega müslit ma täna sõin ning mis kell ma kartuleid koorisin. Tean aga seda, et Iirimaal tulen ma tagasi ühe hunniku kaunite piltide, videoklippide ning miljonite emotsioonidega ning jääge ootama seda sama palju nagu mina, sest ma tean, et sealt on tulemas midagi head, sest tsiteerides oma armsat sõpra Marjut ütlen: "Sinu ja mägede vahel on üldse mingi eriline teema!"

See video siin peaks olema tegelikult eelmises postituses, aga see on tehtud siis, kui me Oskarit ning Thorwaldi ära saatsime kaugetele maadele ning enne seda torru maakodus veidi aega veetsime!

Ja nagu te teate, siis taaskord igasuguste mõtete, emotsioonide, küsimuste, ideede ning muude asjadega, saate te mulle alati õelda seda komentaaridesse, veidi isiklikumalt emailile kirjutades või emba-kumba hoopis joonistades!