OH, DEAR!

 Crystal Fighters - You & I

Homme viib mind maantee mööda neljarattalisega vurades taaskord mandrimaale, kus ma olen vist see suvi umbes sama palju või veidi enamgi veel, kui kodusaarel, viibinud. Homme kella üheteistkümnest alates sõidan ma Pärnumaa poole ning veetes seal täispika tööpäeva pildistades, lähen teen õe kutsule pika pai ning poen nende koju magama. Ning viibides niimoodi pernomaal, leian end nädala alguses kas kott näpus bussijaamas või rongijaamas ning seejärel juba taaskord pealinna poole sõites.

Seega, mul on olnud imetoredad kolm kuud..või noh, praeguseks hetkeks kaks kuud, vabadust. Kuigi ma olen praegu juba tagantjärele mõelnud, kui palju ma olen sellest ajast teel viibinud. 
Eile õhtul, kui ma nokkisin nii nende piltide tegemiste, töötlemiste kui ka joonistuste photoshoppimisega, hakkas õues tormama kohutav ilm. Kohutav küll on tegelikult vale omadussõna, sest mulle isiklikult väga meeldib selline asi. Ning et blogipostitus ilusa lausega lõpetada, ütlen, et kui käisid esimesed tugevamad pikselöögid ning mürin, jooksis mu koer mu juurde ning pissis mu tuppa. Ilusat päeva! Näeme peagi!

...ning teate- üllatuslikult on minu ainsast ning alles hiljuti postitatud mõtteavalduse postitusest saanud üks populaarsemaid poste ning seda loetakse veel iga päev mitukümmend korda. See oli päris üllatus ning siis ma mõtlesin, et kirjutan uuesti, et te võite selliseid asju küsida, uurida, puurida. Feel free again. Ja kui ma oskan, siis vastan!