ELU

Bastille - Flaws


Igale blogipostitusele on vist mingi klassikaline algus kujunenud. Seekordseks klassikaliseks alustuseks on meeldetuletus, et üleval on üks imehää laul mille ma sovoitan teil mängima panna, ning kui te leiate, et see laul meeldib teile, siis tõmmake kohe terve Bastille album endale ja nautige seda kohe mitu päeva järjest, kerides seda nii edasi ja tagasi ning tagasi ja edasi... või kui teil on piisavalt hea finantsseisukord, võite ka plaadi osta. See oleks vaat, et paremgi võimalus veel. Aga, et siis igatähes, see laul..

Kaks viimast postitust on ära kadunud, sest kuna blogger ei tee minuga enam ammu koostööd piltide osas, pean ma need kõigepealt fotkisse ülesse laadima ning seejärel ükshaaval siia panema. Aga mina, rumal tüdruk, kustutasin need pildid fotkist ära, ning seejärel kadusid need ka blogipostitustest ära. Kui ma nüüd ühel päeval piisavalt usin ja virk olen, siis ma panen need tagasi. Iseeasi on see, millal see reaalselt ka juhtub.
Viimasel ajal on hästi kiire olnud ning terve vaheaja ma olen igal pool ringi kaarutanud. Ja teate, ma ei olekski vist paremat vaheaega osanud tahta. Okei, kindlasti on veel paremaid versioone olemas, aga see, mis mulle antud selleks korraks oli, oli (või on) üsna kõrgeid punkte väärt!

Ja nüüd te küsite, mis ma vaheajal tegin. Aitäh küsimast! Nimelt kui vaheaeg hakkas tegelikult juba laupäeval pihta, siis sellel samal päeval algasid koolis ka miniteatripäevad, mis on igal aastal meeletult tore üritus, mis kooliseinte vahel toimub. Esmaspäeval alustasime me neiu Gitaga oma kauaaegse filmiidee teostamist. See hõivas kõik päevad, kuni neljapäevani ära. Olgugi, et kui filmimine sai lõpetatud kusagil seitsme või üheksa ajal õhtul, jätkus isikliku elu elamine peale seda. Miski ei jäänud tegemata.

Filmi te näete aprilli alguses. Rohkem ma teile midagi õelda ega näidata ei saa, kui ainult seda, mida te pildimaterjalilt ise välja loete. Jäägu see töö teie fantaasia teha. Toitke ja kastke teda võimsalt.
Kurb tõsiasi aga selle vaheaja kiire kadumise juures oli see, et kui ma kavatsesin kõik pildid nüüd ära töödelda, siis tegelikult reaalsuses, ei jäänud mulle selleks väga palju aega. Püüan veel alles jäänud kahe päevaga siin imesi teha, sest kolmapäeval on mul uus pildistamine. Oh, kiire.

Ühel päeval filmimisel, kui me pidime lagendikul filmima, kraadideks miinus viisteist celsiuse järgi, sai minu keha kinnitust, et mu isiklik külmataluvus on nüüd kõvasti mitu levelit tõusnud, sest ausaltõeldes pole vast terve see talv kordagi nii külm olnud, kui seda oli see nädalal ühel päeval. Lisaks sellele on mul külm tuba. Aga ümberringi ja sees on soe. Noh, eks see ongi vast kõikse tähtsam asjaolu selle kõige juures. Ah, tore! Kõikse viimasel pildid demostreerib Oss üsna täpselt asja tõsidust, kui külm tol korral võtteplatsil oli.

Ja olgugi, et ma ei ole ammu siia sõnakestki õelnud ning elanud oma elu täiel tempol, leian, et midagi kriiskavat ning sellist, mida terve ühiskonna ning maailmaga jagada, mul rohkem ei olegi. Sest eks asjad jagunevad ikka kaheks, ning ülekaalus on ikkagi need, mida kõigiga jagada ei saa. Aga eks nii olegi õige. Nii võiksid inimesed vaimselt täitsa katki minna, kui nad kõike informatsiooni ammutama peaksid või suudaksid.
Tuletan teile ka meelde, et ma olen nüüd vist ametlikult olemas ja eksisteerin, sest facebooki ilmus mõni aeg tagasi minunimeline fotoleht ning ka teil on luba seda laikida, et kõikide tegemistega jooskvalt kursis olla. Sest minu blogikirjutamine on selline, nagu ta on. Teate küll. Igatähes, sellele lehele saate SIIT.
Jällekuulmiseni, nägemiseni ja kõike muud head ja toredat! Paipai!