eLu

The Smiths - Asleep

Ma olen tagasi blogimaastikul.. või nii ma vähemalt ennast tunnen seda postitust tehes. Üsna märkimisväärne aeg on viimasest korrast möödunud, kui teid sarnase postitusega kostitasin ning midagi iseenda elamise ja elu kohta rääkisin. Teie aga olete tublid olnud, et seda ära kannatanud ning ma loodan, et minu harv näonäitamine siia oli tõepoolest tingitud kolmanda silma puudumisest, mis aitas hetki jääduvstada.

Ma olen tihti mõelnud, et mis oleks kõige õigem siia blogisse kirjutamiseks... ning mis vormis ma seda tegema peaksin. Kas lihtsas keeles, mida iga eesti keelt kõnelev isiksus mõistab või sellist, mille üle peab veidi rohkem mõtlema. Masside jaoks on vist esimene variant parim. Kahetimõistetavus ei ole alati hea, olgugi, et pooldan seda tavaliselt kahe käega. Kuid üleüldise mulli peaksin ma kaotama ning hakkama rohkem isiklikumalt rääkima.
Seega- mis vahepealne elu mulle toonud on? Kiirust, hulgaliselt kiirust ning seda juurde lisanud. Praegu on kokku jooksnud tunne, kus mõtlemine on tõepoolest valuline protsess ning parim oleks kusagil metsas suusatades end muusikasse uputada või hoopis oma voodis magada (mille ma muideks akna alla lohistasin. Nüüd on seal veel meeldivam magada, kui see ennem oli)

Praegu tahaks olla kusagil mujal. Näiteks oleks väga armas istuda kusagil mäe peal, vaadata alla ning end hästi tunda. Halb ei oleks ka mõni hea uus plaat ipodis, mis oma korda minu kõrvadesse tuleb. Üldse sooviksin oma ellu midagi uut. Uued inimesed või vanade sõprade uued küljed (noh, eelistatavalt postiivsed omadused) oleksid üsna meeldivad ning värskendaksid seda seismajäämist, mida ma praegu lausa füüsiliselt tunnen, olgugi, et tegelikult peaks selle vaimse probleemi alla liigitama. Ma loodan vähemalt seda, et ma saan teatud takistustest üle ning pühapäeva varahommik viib mind pealinna poole.

Vahepealne meeldiv sündmus oli aga see, kui minu kirjutatud artikkel ajalehes ilmus, mille pärast ma arvan, et olen rohkem ekstaasis, kui vaja oleks. Kuid seda oli ülimalt meeldiv näha ning ma küll ei liigita end üliemotsionaalsete inimtüüpide alla, kuid mingi osa minus seda on ning vahel tundub mulle endale (ning ilmselt teistele veelgi rohkem), et ma vaimustun liialt pisiasjadest. Noh, suhtumine, mis inimestel praegu moes on, et erinevus-on-lahe-ja-kõik-deep-on-tõsi ütleks ilmselt enamus, et pisidetailide märkamine ning nende üle röömus olemine on igati lahe ja normaalne. Reaalsuses vaadatakse aga selliseid inimesi kui imelikke persoone. Erandeid on muidugi, sest säilib siiski reaalselt see inimhulk, kes seda tõsiselt mõtleb. Aga neid on ka kerge eristada, niiet sellepärast pole viga.

Ja ongi lõpuks minu see kaua hangunud postitus oma lõpu leidnud. Üleval olev pilt ongi tollest artiklist, millest ma nii suured vaimustuses olin, et sellega ilmselt kõik inimesed lõpuks ära tüütasin. Kuid olgu- peatse nägemise ning kuulmiseni. Olge tublid! Pai!