FRANCE III

MaiNekk - Ljyd

Okei, Ma olen vist ammu juba Prantsusmaalt tagasi, aga postituste vahed jäävad aina suuremaks ja suuremaks. Shame on me või midagi sarnast. Isegi praegu mõtlesin, et ma ei viitsi seda ära teha, kuigi pildid olid töödeldud. Ma isegi ei tea, miks ma vahest ei viitsi seda kõike siin teha, teisel hetkel on entuasism kusagil taevakõrgusel ja siis aina töötleks ja trükiks ning vastupidi. Igatähes- ära ma teen postitused teen, ei loe, kui kaua mul nendeks aega kulub. Homme lähen toon fotosalongist smena teise laadungi pilte ka ära ning siis näete ka neid. Mu Canoni saavutusi jätkub ilmselt veel 1-2 postitusejagu.

Eelmise postituse lõpetasin meie workshoppidega. Seal oli teisi variante veel. Näiteks beatboxi või graffitisse minna. Kuid ma jäin enda otsusega lõpuks väga rahule ja see oli ülim ossomness. Nii. Aga siis Prantsusmaal olles, kolmapäeval või neljapäeval (kolmapäeval vist ikka) käis mängimas meil üks Prantsusmaa bänd, mis mängis sellist folkmuusikat ning selle saatel õpetati meile Sisseliga mitu seltskonnatantsu selgeks, mida me seal terve õhtu röömsalt vihusime. Lõpuks ühinesid meiega teised ja ning kui bänd ütles, et nad teevad viimase loo, tantsisid juba kõik. See oli megavinge ja mul on kurb, et mul tantsimisest mingeid pilte ei ole. Bändist endast allpool veidi on. Küll ära tunnete.

Siis veel käisime liivasurfimas. Asjandust ennast võite googeldada, et paremat pilti saada ning see oli ka ainukene päev, kus ma kaamerat endaga kaasas ei kandnud, sest meid hoiatati igasuguste olematute asjade eest ning lõppkokkuvõttes oleks võind ma kõike kanda ja kaasa võtta, mida alguses mitte just ei keelatud, aga ei soovitatud. Kui teised olid paarides, olin mina üksi ning sain sellega kogu aja sõita, kuigi lõpus sai ära tüdinetud ning andsin oma mašööna kellegile, kes sõita tahtis. Ise läksin tervet hunnikut merekarpe korjama.

Kõige toredam päev oli ilmselt Saint-Malo päev (ja ilmselt ka kõige ilusam) ning enamus pilte siinses postituses on ka sellest päevast pärit. Esiteks on tegu megailusa linnakesega, mis on ühelt poolt ümbritsetud veega ning suured müürid, mis seda eraldavad linnakesest teevad selle kuidagi.. selline tunne tekib, nagu oleksid kusagil kahe maailma vahel. Kui oled ühtpidi ja näed aint vett, tundub, et oled kusagile soojale maale sattunud ning kui keerad teistpidi, meenub, et oled Prantsusmaal. Igatähes. Linn oli ilus, rand oli ilus, sest ma ei ole oma kodukohas iial nii palju rahvast näinud mere ääres ning ilmselt ei näe ka. Seal sai nii ujumas käidud, päevitatud, meestega naisi vaadatud kui pildistatud.

Käisime Egoni ja Raidiga ringi, et leida mu kaamerale uus fotofilm aga see oli lihtsalt nii häbiväärselt kallis, et mu käsi ega rahakott ei raatsinud seda mitte mingi hinna eest osta. Ühel teisel päeval, kui ma rikkam olen... siis, võib-olla. Selle asemel läksime hoopis jäätise järjekorda ning ostsime endale meganämmasi jäätisi, mille pärast võib juba ainuüksi sinnamaile tagasi minna. Kui me oma jätsid olime kätte saanud, istusime me mingi akna taha/peale/ette maha ning siis mõtles Rait, et ta on geniaalne ning vaatas kaamerast viimase pildi järgi tehtud kellaaega ning teatas, et meil on pool tundi aega. See rumaluke aga unustas, et kaamera aeg ei olnud Prantsusmaa aja järgi ning seepärast olime me sihtkohas mitu aega varem kohal. Sel ajal sain ma rannas peesitades oma esimese ärapõlemise, oma esimesed randid and stuff like that.

Oma ärapõlemisest niipalju, et ma ei ole iial nn. megavalusasti ära põlenud ning megapunane and stuff olnud. Seekord aga ma sain nõnna punaseks (valus ei olnud siiski väga, kui, siis ainult rinnahoidja paelad tegid haiget, kuid sedagi mitte oluliselt) et kui ma läksin sama päeva õhtul, kui ma need sain, oma tuppa, kui Rait mulle mingit kreemi andis, mis põletuse vastu pidi aitama, siis sisenedes, ning end määrima hakates tuli mu toakaaslasest prantsuse tüdruk mu juurde ja vaatas mind üliehmunul pilgul, pani käed suu ette, seejärel võttis nad sealt ära, tuli mu juurde, võttis mu käest kreemi ning aitas mind tagantpoolt sellega kokku mökerdada ning ainus mis ta ütles oli " I've never seen anything like this."

Aga olgu- teie stay tuned endiselt, sest homme kui ma äkki tubli olen, skännin kohe smena pildid sisse (kui midagi välja tuli) ning jagan teitega ka. Mul on vahepeal juba Saaremaal olles palju toredaid pilte tekkinud ning palju vanu pilte on jagada ning oehoeh. Täitsa katki võib nõnna minna. Igatähes. Paar postitust peate sel teemal veel ära kannatama, siis ma näitan veidi asjalikumaid pilte, mis ma Prantsusmaal tegin ning siis läheme jooksvate piltide juurde tagasi, mida ma igapäevaselt üle elan. Olge tublid, tehke asju mis teile meeldivad! Pai!