FRANCE II

Hey Hey My My - Your Eyes When We Kiss

Ma töötlesin eile juba need pildid ära, mida ma teiega siin täna jagan, kuid olin nii laisk, et postitust teha ei viitsinud. Seega teen seda täna. Vahepeal mõtlesin, et need postitused näiteks liiga tüütuks ei muutuks, peaks näiteks kas ruttu igapäev postitama ära ning siis saaks nendega ühelepoole või vastupidi, mingi ajatagant neid postitama, et siis ei jõua täielikult ära tüdineda. Aga süsteemid süsteemideks- need ei tööta tavaliselt niikuinii, niiet ma teen täiesti nii, nagu heaks pean.. As always.
Prantsusmaalt saadud nohust on saanud praegu minu jaoks kurguvalu, köha ning 37,5+ palavik. Niiet ma hangun siin kodus haigusega. Hurra!

Igatähes. Eelmise postituse ma lõpetasin Amsterdamist ostetud hotdogide jutuga ning neid saiakesi näete täpselt selle lõigu ülevalt siin. Nommadinom. Edasi liikusime me taas rongi peale ning rongiga lennujaama, kus istusime juba Amsterdam-Nantes lennule. Kui ma esimese otsa olin kaasõitajaga ning ei istunud akna all, siis seekord sain ma olla aknapoolses istmekohas ning vaadata vähe lähemalt seda kõrgust. Siis olin ma ka mainstream ning tegin lennukist pilte. Just enne rääkisime ka kellegagi, et huvitav, kui suur hulk inimesi teeb lennukist pilte. Arvasime, et kõik, kellel on kaameraga  vidin või kaamera olemas. Ja kui mitte igakord, siis esimene-teine kord kindlasti.

Vahetult enne Prantsusmaad ostsin ma endale uued kingad ning nende saatuseks sai see, et lennujaama jõudes ma lonkasin, sest kingad olid mu jalgadele 1:0 teinud, kui see seis isegi mitte suurem ei olnud. Seega tundus ainuõige võimalus lennujaamas end sukapõisile võtta ning kingad kõrvale jätta. Seega tatsusingi peaaegu paljajalu Amsterdami lennujaamas ringi ning see võimaldas mulle teistega tempos püsida. Edasi kulges sõit AirFrancega, kelle maandumine pani mu kõrvad niimoodi lukku, et valus oli. Seda ka tagasisõites. EstonianAiriga seda aga ei olnud. Ei tea, mis vahe neil oli või on...

Nantes. Kõrvad endiselt lukus. Saime oma kohvrid kätte ning läksime välja, kus prantslased meid juba ootasid, et meid peale võtta ning ööbimiskohta viia. Kahe auto peale jagati meid ära ning nii tegin ma esimesed märksõnad autos oma vihikusse ning nendeks on 1) prantslaste ingise keele häädlus on kena (olgugi, et nad seda võib-olla nii väga ei oska, aga aksent on ilus) 2)Prantsusmaa on ilus & siin on kuum 3)Prantsuse keel on endiselt ilus.
Preagu mulle meenus, et ma oleksin pidanud kohe alguses kirjutama oma suhtest Prantsusmaaga, kui seda nii nimetada tohib. Nimelt kui ma olin väikene ning mu õde leidis, et tema lemmikriik on Austraalia ning tema tahab sinna minna ning seal olla and stuff, siis mina, olles väikene, mõtlesin, et ma ei saa kehvem olla ning mõtlesin, et minule meeldib Prantsusmaa ning mina külastan seda paika kunagi ning olen seal ja õpin keele ära janiiedasi. Nali muutus tõsiseks ning on senini minus kestnud. Näiteks kuuendas klassis õppisin koolis aasta aega prantsuse keelt ning uuest õppeaastast on mul võimalus seda taas teha. Can't wait!

Oma sihtkohta jõudsime ajaks, mil teised juba õhtusöögi kallal olid. Niiet me ei jõudnud isegi oma kohvreid autost maha võtta, kui meid juba sööma kamandati. Peale seda aga saime oma kotid kätte ning meile näidati oma toad kätte. Mina, Sissel ning Kertu olime ühes toas kolme prantslasega ning üldkokkuvõttes kujunes see kõik väga toredaks. Olgugi, et neiud väga inglise keelt taas ei valdanud, siis üks tüdruk proovis ning purssis armsasti ning lõppkokkuvõttes saime me üksteisest hästi aru. Järgmisel päeval hakkasid meil workshopid. Meie läksime Egoni, Sisseli ning Raidiga visual art töötuppa ning seal sai palju lahedaid asju tehtud.

Näiteks joonistasime pilti silmad kinni muusika saatel, kirjutasime teksti absoluutselt nendest sõnadest ja lausetest, mis pähe tulid, rebisime ajakirjadest endale meelepäraseid pilte ning seejärel sobitasime neid erinevalt kokku. Erinevaid materjale kasutasime janiiedasi. Näiteks oli materjalide juures pikad tugevad heinaribad ning puupärlid ning creative as i am, punusin ma nendest ilusad käevõrud. Ülevaloleval pildil käete Kertu käe peal ühte.

Ja siinkohal ma JÄLLE lõpetan reisist endast rääkimise, sest taaskord on mul pilte veel panna ja ma ei oska ega suuda kuidagi seda juttu niimoodi jagada, et pildid ja tekst käiksid mingismõttes ka sümbioosis. Ma loodan, et see liiga annoying ei ole ainult. Igatähes, ma loodan enda teise smena filmirulli ka peagi ilmutama viia, niipea kui ma raha saan kusagilt ning siis saan teiega neid samuti jagada. Tegelikult mul on smenaga tehtud pilte veel, aga ma millegipärast ei ole teiega neid jaganud :( Peaks selle vea vist parandama. Igatähes. Teie olge tublid ja ma loodan, et ma varsti saan end uuesit kokku võtta ning teile järjekordse postituse teha! Pai!