Sellest on pisut aega möödas, kuid aktuaalne on sellest sellegipoolest praegu rääkida. Nimelt eelmine seadsime me jõudsalt sammud Kaspariga peale kooli kultuurikeskuse poole, mis oli ühes suureks verepangaks digimuutunud. Kui esialgse plaani järgi pidi meid kolm olema, siis asjade kokkulangevuse tõttu olime me ikkagi Kasparsiga kaks vaprat, kes endal lehmasüstla suuruse nõela sisse lasi torgata ning verd välja pumbata.
Mul on tegelikult vere andmisega vist elukestev trauma, sest kui ma kunagi olin väikene ja mul oli vaja veenist verd kätte saada, usaldati mind miskipärast ühe praktikandi kätte, kes torkis kõik mu veenid läbi ja ma istusin seal verekabinetis ei vähem kui tund aega lihtsalt selleks, et minult saada väikene vereproov kätte. Alates sellest hetkest lahkun ma alati verevõtu kabinetist märgade silmadega, kuigi ma tean, et see ei ole valus, kardan ma seda millegi pärast nii kohutavalt ikkagi. Seepärast ma otsustasingi hakata verd andma ning seekordne oli mul juba nähtamatult teine kord, kui ma sain teoreetiliselt kellegi elu ehk päästa oma verekesega. Kuigi ma laman alati seal pingil rusikad sinised ning peopesad märjad, plaanin ma detsembrikuus taaskord oma sammud sinna seada, sest siis saab kolm kuud täis ja ma saan jälle oma verenatukesega elusi ehk päästa!
Ma igakord loodan natukene, et kui ma koju tulen siis ma avastan enda elastiksideme alt rusikasuuruse sinika, aga ma seni olen pidanud leppima vaid vahe pisikese auguga oma käel. Nagu regulaarne süstija varsti valmis!
Lisaks on see imeilus ülevalolev laul alati see, mida ma kuulan oma ipodist, kui ma seal need 5-10 minutit verd annan.
Kuis teitega on, olete verd andnud? Rusikasuuruse sinika olete saanud? Kui pole andnud, siis miks?
No comments:
Post a Comment