26-270914 EHK 56PLUSS4

Ma ei tea täpselt, kui spontaansed on ühed mõtted ja kuidas neid eristada teistest, mis on lihtsalt.. veidi vähem erilisemad, kuid kui ma neljapäeval kooli läksin ning Markus teatas, et me homme Viljandisse kambakesi läheksime, oli asi sama hästi, kui otsustatud. Nii me reedel pool tundi peale koolitundide lõppu avastasimegi ennast juba Kuivastu poole vuramas. Eesmärgiks Viljandisse jõuda enne valget ei läinud küll nii ootuspäraselt, kuid kui me ühel hetkel end tantsimas avastasime ning mööda öist Viljandit kolamas, mõistsime, et eesmärk on nüüd vist saavutatud küll.

Järgmine päev algas pea sama ilusalt, kui eelmine lõppes, sest kui kell kolmveerand kuus hommikul hakkas päikese läbi kardinate sisse tungima ning eestoast võis kuulda puitpõranda naksumist, oli minu uni silmist pühitud, hoolimata sellest, et eelneval õhtul ei saadud voodisse just kõige inimlikumal kellajal mindud, arvesse võttes veel asjaolu, et terve koolipäev oli veel seljataga olnud. Kuid nii ma kell kolmveerand kuus hommikul, autovõtmed peos, tekk ümber ning paljajalu kõndisin mööda maja tänava poole, jalgeall öösel sadanud külm vihm ning tammetõrud, mis liiga tugeva tuulega maha kukkunud olid. Kui ma olin oma raamatu autost kätte saanud ning varbad hakkasid juba tundma värskuse asemel külma, patserdasin kiirelt toa ning köögi poole tagasi (tegelikult kiiresti ei saanud, sest iga samm mis ma tegin, kõlas sellest magavas vaikuses topeltvaljusti, sest iga minu liigutus oli kuulda nõksuva põranda läbi... aga õues tegin küll paar sammu kiiremini.) Nagu kass, leidsin ma endale kõige parema koha köögi laua taga, kuhu päikene paistis nii soojalt ja eredalt sisse. Mähkisin teki endale tugevamini ümber ning alustasin lugemisega, mille läbi läks aeg nii kiiresti, et ühel hetkel istus varahommikus ja jõi minuga kohvi tolle maja püsielanik ning järgmine hetk istus sama koha peal Markus ning hetk hiljem potsatas kõrval maha Kaspar ning hiljem oli kogu väikene köögilaud ümbritsetud meist kõigist, kus väikene kohvitass oli asendunud kannuga ning idülliline raamatulugemise vaikust asendas eesti folkmuusika.

Kuna hommikutel on selline imeline asi, et nende pikkusega saab vajadusel ja soovi läbi mängida, siis kui alustada uut päeva kell kolmveerand kuus, on kell kümme juba päev täitsa keskpäeva moodi ning nii me ennast kümme läbi leidsime juba kiige peal hoogu tehes, lossimägedel turnimas ning Viljandi järve ülevalt poolt imetlemas, kõik viis kogu üsnagi vaikuses istumas ning lihtsalt vaatamas. Kui hommikud oskavad venida, siis päeval on selle koha pealt aga väga palju õppida, sest kogu ülejäänud tegevustik möödus nii kiiresti, et kui köhud olid pitsat täis laetud ning kannutäis vett sisse kallatud, olime jälle maanteed vallutamas ning kindel siht Pärnu pool ees, et siis teha väikene paus ning minna ja vaadata vahelduseks üks film kinos ära, et siis koju auväärselt tagasi tulla.
Nii need nelikümmendkaheksa tundi möödusidki, kui ühel hetkel hakkasid särama ees Kuressaare linna sissesõidu tuled ning teadsin, et kümne minuti jooksul pean ma endalt teki pealt kiskuma, ketsid jalga tagasi toppima, turvavöö lahti tegema ning koti selga võtma ja koju taaskord sisse astuma.
Hea on minna, hea on tagasi tulla. Hea on, kui on olemas inimesed, keda armastada!