ZENIT, SEI MERAVIGLIOSA!

 Milky Chance - Stolen Dance

Tallinn on enamikel juhtudel kui ma siin käinud olen imetore olnud. Enamasti muudab selle topelttoredaks aga see, et ma hoian oma filmirullid tavaliselt pea igakord Tallinna ilmutamise jaoks, sest eks see ole siin esiteks pisut odavam. Võib-olla ma peaksingi hoopis sponsoreerima Saaremaa fotolaboreid, sest muidu need kaovad hoopistükis ühel päeval ära või hind tõuseb veelgi. Samas mulle meeldib oodata kaks tundi piltide kätte saamiseks, mitte terve nädal ning selle eest rohkem maksta. Seega oli seekordne pealinn taaskord pikk peapaitus ning saingi oma hunniku zeniti ning smena sünnitisi kätte.

Kui kedagi huvitab, siis muide 21.juunil tuli Vaiko Eplikul kaheksas album välja ning "Nelgid" on Spotifys täiesti kuulatav, niiet kui keegi peaks head Eesti muusikat tahtma taaskord kuulata, siis ma soovitan selle plaadi küll mängima panna. See on ikka peris hea! Kuid kui muusikast veel paar sõna õelda, siis üleval pool on taaskord üks hea lugu healt artistilt ning lisaks on Positivuseni jäänud ainult seitseteist päeva, mis on omajagu hirmutav, sest alles ta oli nii kaugel ning kui ma eelmine aasta ootasin seda hiiglama suurelt, siis see aasta on mul kuidagi naljakas elevus selle ees ja natukene sellise... hirmu elevuse tunne. Ma vist ei oska päris hästi seda ka seletada. Võib-olla ma lihtsalt ei ole seda oma peas veel väga ära organiseerinud.

Lisaks on mul viimasel ajal eriti palju selline naljakas asi iseennast segamas, et ma kujutan endale vist ette, et ma tunnen hirmus hästi inimeste sõnade taga olevat emotsiooni ning seepärast tunnen ennast ka üsna tihti ise halvasti, sest kui ma mõne idee või ettepanekuga välja tulen või lihtsalt midagi ütlen ning ma oodatud emotsiooni ei saa, kardan alati, et kohe on midagi pahasti ning mina tegin midagi päris viltu. Ja siis ma ütlen endale, et ma olen tobe, et nii arvan. Aga see ei muuda tihti siiski asja, olgugi, et ma tean, et see on mu aju genereeritud väljamõeldis.. Aga mis siis on, kui tegelikult ei olegi?

Mul on homme pildistamine.. ja siis ülehomme ka. Ja edasi on kolm päeva täis palju laulu ja tantsu. Ja siis saab nädal aega kodus olla enne, kui kolmekümmendsekunditmarsile ning Positivus end muusikaga mind lämmatavad. Ja peale seda vist on rahulik. Saab jälle vihmase suve akna taha jätta ning end sooja teki sisse mähkida ning raamatutele end anda. Üldse kuidagi.. hea on peale kiiret aega endale aega võtta ning iseenda jaoks olla nii, et mitte midagi tegema ei pea. Ma mõnikord tunnen end selliste mõtete ning tahtmiste pärast päris kuuekümnendates vanadaamina, kuid... see on mulle kuidagi värskendav ning peale seda on jälle hea tükk aega aktiivselt kõike teha. Aga ehk nii see elu käibki.

Ma olen pisut ärevuses oma kahe tuleva pildistmise pärast ja need on sellised... hea ärevus, mida ma ootan. Homme ma pildistan kunstifotot ning ülehomme moodi. Kaks foto suunda, mille vahel ma kahelnud olen, kumba mulle rohkem teha meeldiks. Kuigi pea alati kaldub kõik moefoto poole, kipitab kunst ikkagi kusagil sees mul. Seega ma arvan, et ma ideaalses plaanis peaksin need kaks asja ühendama. Aga kuidas ma selle välja nuputan nii, et ma ise ka rahul olen, siis sellega pean ma veel tegelema. Küll saabub seegi ühel päeval. Ma vähemalt loodan. Ideepoolest oleks hirmus vahva küll. Aga ja- ma loodan, et teieni jõuavad ka need pildid üsna pea. Kaadritaguseid pilte saate igatähes instagramis juba homme kella kaheteistkümnest alates umbes. Ja päriselt- on mida oodata hehe! Te ei kujuta ettegi!

Mind häirib see, et iOSi mingi uuendus kaotas ära selle, et helistades on ekraanil terve suur pilt. Ma igatsesin terve selle aja, kuni ma endale oma esimese õuna sain, et helistades laiub tervel ekraanil ilusasti helistaja pilt. Ja siis kui ma selle endale sain, tulid nad tobeda uuendusega välja ning panid kontakti pildi mingi tobeda väikese mullikese sisse, mis ei ole isegi mitte ilus. MIKS? Praegu mul kõrval uuendab 7.1.2 peale ning ma loodan, et seal on see äkki olemas, kuigi ma natukene tunnen, et nagu ei ole. Samas see võiks mind positiivselt üllatada küll. Ma pikemat aega mingi aja tagant piilun, kas uus software update on olemas. Apple, palun pane suur kontaktipilt tagasi. Merci!

Telefon lõpetas uuenduse ning kõne emmele ajal ei tulnudki ekraanilaiust pilti minu emast. Olen pettunud. Peaks nende õuna vendadele mingi kirja sinna saatma. Aga see selleks. Teate ma tahaksin kangesti itaalia keelt osata. Mo arust see on nii kaunis. Ja mu arust isegi natukene kaunim, kui prantuse keel, kuigi viimane on ka ikka päris kena. Eriti kaunis on see, kui prantslane räägib inglise keelt. See aktsent on peaaegu võrreldav briti aktendiga, mille pärast naised ämbritega suure tõenäosusega Suurbritannias ringi käia tahaks. Aga näiteks kui ma loen raamatuid, kus on itaalia keelseid väljendeid(mida juhtub viimasel ajal aina tihedamini, heh), siis ma loen need alati tähthaaval mitu korda läbi, lootes, et see talletub mu halvasti mäletavasse ajju. Praegu meenutades ei meenu mul midagi, mida ma lugenud olen itaalia keeles. Ma olen lootusetu. Aga ma ise ei usu seda.

Sellest on üks pikk postitus tulnud. Siin peaks olema natukene vähem kui nelikümmend pilti. Ma alguses mõtlesin, et ma panen need zeniti pildid kahes osas siia aga seejärel mõtlesin, et ma ei hakka ei end ega teid kiusama. Äkki teist on mõni, kellele meeldib, kui ma paljude piltidega postituse teen ning mina tean, et ma ühte asja kaks korda teha ei viitsi, seega oli üks pikk postitus igati mõtekas mõte. Aga taaskord teen üle klassikalise lõpu, soovides teile kõike hääd ja samu häid mõtteid ning saadan teie poole pikad soojad paid, sest te vist ei kujuta ikka veel ette, kui väga mulle paid meeldivad.. ja neid teha! Olge tublid!